Kreeka kultuur

Ateena eluolu Periklese ajal

Kuidas Ateenat valitseti

Tähtsamad riigiasjad otsustati Ateenas rahvakoosolekul. Rahvakoosolekust võisid osa võtta kõik kodanikud. Kodanikuks loeti täisealist meest, kes ei olnud välismaalane.
Kodanikel olid kõigil võrdsed õigused. Kodanikul oli õigus lisaks riigiasjade otsustamisele ka teenida mõnes riigiametis või tegutseda kohtunikuna. Kohtunike ja riigiametnike kohad tõmmati loosiga, seega oli võimalik ka vaesematel isikutel nendele kohtadele pääseda.

Kellel polnud Ateenas kodaniku õigusi

Ega igal Ateena elanikul ei olnud kodanikuõigusi. Kodanike hulka ei kuulunud naised, välismaalased ja orjad kelle arv oli väga suur. Välismaalased pidasid tavaliselt käsitöölise või kaupmehe ametit ja neid pidi kohtus esindama mõni ateenlane. Suur osa ateenlasi oli ka kodaniku õigustest ilma jäetud.

Ateena mereliit

Pärslaste kätte langenud Kreeka linnriikide vabastamiseks loodi Ateena mereliit. Iga riik pidi teatud hulga sõjalaevu välja paneks või maksma maksu liidukassasse. Liidukassa
asukohaks valiti Delose saar. Hiljem toodi liidukassa üle Ateenasse. Need liitlased, kes keeldusid maksude maksmisest allutati jõuga.


Ehitustööd Ateenas

Ateena oli juba varem tugevate müüridega ümbritsetud. Periklese ajal ehitati aga niinimetatud pikad müürid, mis ümbritsesid Ateenat tema sadama Pireusega. Seega muutus
Ateena koos oma sadamaga suureks kindluseks, mida oli peaaegu võimatu vallutada. Ateenlastel ei tasunud siis enam karta pikaajalisi piiramisi, sest laevadega sai kogu aeg toitu juurde vedada. Periklese ajal ehitati ka palju pühamuid tähtsaim neist jumalanna Athena tempel e. Partheon mis tähendas kreeka keeles neitsit. Kõigi ehitustööde jaoks saadi
raha liidukassast. Peagi sai Ateena kõige võimsamaks linnriigiks 5.sajandil.

Kuidas Ateenlased elasid

Ateena linn


Ateena oli suur ja rahvarohke linn. Seal elas kümneid tuhandeid kodanike käsitöölisi ja orje. Kõige rahvarohkem koht oli turuplats ehk agoraa. Seal peeti ka rahvakoosolekuid. Agoraa asus akropoli jalamil ja teda ümbritsesid uhked sammaskäigud, kuhu võis palava ilmaga päikese eest varju minna. Teine turuplats asus Pireuses, seal elasid peamiselt kalurid laevaehitajad ja meremehed.
Ateenat kaunistasid mitmete jumalannade ja jumalate pühamud kõige tuntuim neist linna keskel olev akropol koos Partheoni templiga. Ateena elumajad olid aga tagasihoidlikud ja ühe korruselised. Tänavalt viis kõigepealt väikesesse hoovi ja sealt edasi
eluruumidesse. Aknaid tavaliselt majadel tänavapool ei olnud, seega vaatasid
möödujatele vastu ainult hallid savist seinad. Tänavad olid kitsad ja käänulised. Kanalisatsioon linnas puudus ja seetõttu polnud ka tänavad kõige puhtamad.

Käsitöölised Ateenas

Enamus ateena elanikke teenis elatist käsitööga. Eriti tuntud olid Ateena pottsepad, nende tehtud vaase osteti kogu Kreekas. Pottsepp töötas oma väikeses töökojas ja
tal olid abilisteks paar orja või palgatöölist. Tavaliselt olid käsitöölised üsna vaesed ja nad pidid päevast päeva tööd rügama.

Talupojad Ateenas

Ateena talupojad elasid tavaliselt linnast väljas ja tegelesid põlluharimise või karjakasvatusega. Maa oli Ateenas enamasti viljatu ja suurem osa viljast saadi Musta mere ääres olevatelt Kreeka aladelt. Talupojad kasvatasid peamiselt oliive ja viinamarju, millest hiljem tehti kas õli või veini.
Ateena veinid said tuntuks kogu Kreekas ja kaugemalgi.


Orjad

Kreekas tegid kõige raskemaid ja ebameeldivamaid töid orjad. Orjad olid tavaliselt teistest riikidest sisse ostetud või kreeklaste poolt vangi võetud barbarid. Orjad moodustasid
ligi veerandi Kreeka elanike arvust. Peremees võis orja karistada, aga mitte tappa. Kõige raskem oli orjadele aga töö Laureoni hõbedakaevandustes. Sealse kehva toidu ja
ülejõu käiva töö tõttu suri neid tuhandeid. Kreeklaste arvates oli orapidamine täiesti loomulik.

Rõivad ja soengud

Kreeklased kandsid tavaliselt kahte või kolme riietus eset. Kreeklaste rõivastus oli tegelikult kandiline riidetükk mis heideti lihtsalt ümber keha. Alusrõivastus kandis nime kitoon. Kreeka mehed ja naised kandsid pikki juukseid, mis olid kammitud keerulisteks soenguteks. Mehed kandsid ka habet.

Aristokraadid

Nagu mujal Kreekas olid ka Ateenas kõige rikkamad inimesed aristokraadid. Maal olid neil uhked mõisad, linnas aga teistest suuremad elumajad. Nende heaks töötas palju
orje. Aristokraadid pidasid rahvakoosolekutel kõnesid ja  kandideerisid riigiametitesse. Nad pöörasid suurt tähelepanu ka enda arendamisele, näiteks õppisid keeli, kirjutasid luulet
ja tegelesid spordiga. Kõigis alades üritati teistest parem olla. Peaaegu igal õhtul kogunesid
aristokraadid mõnda majja kus nad jõid veini, sõid ja arutasid riigiasju. Tihti
kestsid sellised koosviibimised hiliste õhtutundideni.

Olümpiamängud

Kreeklastel oli kombeks korraldada jumalate auks igasuguseid võistlusi. Võisteldi nii tantsudes ja koorilaulus, kuid tähtsamaks peeti võistlusi Zeusi pühapaigas Olümpias.
Olümpia asus Elise maakonnas Peloponnesose poolsaarel.
Sealseid pidustusi e. olümpiamänge peeti iga nelja aasta tagant. Olümpiamängude ajal kehtis üleriigiline vaherahu. Kõige olulisemad olid aga spordivõistlused. Neist võisid osa võtta ainult mehed ja poisid. Kõige tähtsamaks peeti aga ühe staadioni ehk 192 meetri jooksu. Lisaks jooksudele olid kavas hobukaarikute võidusõit, maadlus, rusikavõistlus, kilbijooks ja viievõistlus. Viievõistlus koosnes kaugushüppest, jooksust, kettaheitest, odaviskest ja maadlusest. Erinevalt teistest aladest oli aga kaarikusõit, sest seal sai
auhinna hobuse omanik, aga mitte eluga riskinud kaarikujuht. Kreeklased pidasid väga lugu olümpiavõitjast, neile anti väärtuslike kingitusi ja neist kirjutati luuletusi.

Kirjandus ja teater

Lüürika


Kõige rohkem hindasid kreeklased luuletajate seas Homerost, kuid ka peale teda oli Kreekas andekaid poeete. Erinevalt Homerosest ei kirjutanud nad enam niipalju
muistsetes kangelastest vaid oma mõtetest. Nende luuletused ei olnud nii pikad ja neid kanti ette seitsmekeelelise pilli e. lüüraga.

Ajalookirjutamine

Nagu kõik teised rahvad tundsid ka kreeklased oma ajaloo vastu huvi. Algselt olid nad huvitatud ainult kangelasajast, kuid hiljem hakkasid nad uurima ka hilisemast aja-lugu. Periklese ajal hakkas seda kirja panema mees nimega Herodotos. Tema raamat “Historia” on olnud suureks abiks ka tänapäeva ajaloolastele.

Näitemängud

Juba muistsetel aegadel esitasid kreeklased veinijumala Dionysose auks koorilaule ja näitemänge. Algselt toimusid need etendused looduses, hiljem aga teatrites. Sõna teater
tuleb kreekakeelsest sõnast theatron mis tähendab vaatemängukohta. Ateenas asus teater akropoli jalamil. Teatris mängis ainult kaks või kolm näitlejat ja koor. Näitlesid
ainult mehed, kes täitsid ka naiste osi kandes vastavaid maske.

Tragöödiad ja komöödiad

Tõsiseid ja kurva sisuga näidendeid nimetasid kreeklased tragöödiateks. Sageli rääkisid tragöödiad kangelastest ja nende kannatustest, sega oli vaatajatel kõik ette teada.
Kurbade sündmustega tragöödiatele pakkusid vaheldust lõbusa sisuga näidendid ehk komöödiad. Komöödiad rääkisid põhiliselt igapäevaelust ja tihtipeale pilgati seal riigi-
mehi.
Igal aastal korraldati Ateenas suur komöödia ja tragöödia võistlus. Võistlusest võttis osa kolm tragöödia- ja kolm komöödiakirjaniku. Loosiga valitud zürii otsustas otsustas kes
saab esimese koha kes teise ja kes kolmanda koha. Auhinnata ei jäänud keegi. Selleks, et ka kõige vaesemad saaksid teatris käia maksis riik neile piletiraha.

Näitekirjanikud

Tragöödiakirjanik Aischylos sai kuulsaks varsti pärast Kreeka-Pärsia sõdu. Olles nooruses sõdinud Salamise lahingus, kirjeldas ta seda ühes oma näidendis. Aischylos tõi ka
esimesena lavale kaks näitlejat. Hiljem tõusis Aischylose korvale Sophokles. Tema näidendites mängis juba kolm näitlejat. Sophoklese tuntuim näidend oli “Kuningas Oidipus”.
Tuntuim Ateena komöödiakirjanik oli Aristophanes. Tema näidendites pilgati kõige rohkem
riigimehi, kes ei tahtnud rahu sõlmida.
Aischylos, Sophokles ja Aristophanes on võitnud oma näidenditega mitmeid esikohti.

Kreeka kunst

Arhitektuur


Kõige uhkemad ja tähtsamad ehitised Kreekas olid templid. Templid ehitati ristküliku kujulise plaaniga, neid ümbritsesid igast küljest sambad. Vanal ajal olid need eredalt värvitud, kuid tänapäevaks on värv maha kulunud. Peaaegu igas suuremas linnas või maakonnas asus tempel. Üks kõige suurejoonelisem neist oli jumalanna Athena tempel e. Partheon või siis Zeusi pühamu Olümpias. Paljude templite varemed on tänapäevalgi säilinud.

Skulptuur

Skulptuuriks nimetati kujude ja reljeefide valmistamise kunsti, kuid ka kujusid ja reljeefe endid. Algselt nikerdasid  kreeklased väikseid pronksist ja marmorist kujukesi. Hiljem
aga võeti kasutusele marmor. Skulptorid üritasid inimesi kujutada võimalikult ilusate ja ehtsatena. Skulptuurid värviti eredate värvidega. Naisi ja jumalannasid kujutati riieta-
tult, mehi ja jumalaid aga alasti. Skulptuure võis leida templites, turuplatsidel ja mujal avalikes kohtades. Üks tuntumaid skulptoreid oli Phedias. Tema valmistatud on Partheoni templi reljeefid, jumalanna Athena ja peajumal Zeusi kuju. Kahjuks on enamus Pheidase skulptuure hävinud.

Maalikunst

Väga kõrgelt hindasid kreeklased ka maalikunsti. Paljusid majaseinu kaunistasid maalid ja Ateena akropolil oli isegi avalik pildigalerii. Kreeklaste maalikunstist saab ettekujutuse ainult muistsete vaasimaalide järgi. Juba muistsest ajast saati on kreeklased oma vaase igasuguste piltidega kaunistanud. Vaasidel kujutati kas müüte või siis kreeklaste igapäevaelu. Eriti tuntud olid Ateena meistrite vaasid, nende tehtud vaase müüdi kogu Kreekas.

Filosoofia muistses Kreekas

Mis on filosoofia?


Muistses Kreekas oli palju õpetlasi, kes arutlesid maa-ilma olemuse ja elu üle. Neid teadlasi
nimetati filosoofideks. Filosoof tähendas kreeka keeles inimest kes armastab tarkust.

Esimesed filosoofid

Peamiselt arutlesid Kreeka filosoofid maailma tekke üle. Üks filosoof Thales uskus, et maailm on tekkinud veest. Thales tundis ka hästi matemaatikat ja astronoomiat. Ta oskas ette ennustada päikesevarjutusi. Thalese järeltulijate arvates oli maailm tekkinud mõnest muust ainest.

Platon

Sokratesel oli palju õpilasi tuntuim neist oli Platon. Pärast Sokratese surma lahkus Platon Ateenast ja läks mööda maailma ringi rändama. Tulles mitme aasta pärast koju tagasi
rajas ta Ateena lähedale filosoofiakooli. Platon uskus, et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on ideed. Platoni arvates peaksid riiki juhtima filosoofid, sest
nemad suudavad mõista ideid. Ateena demokraatliku riigikorda pidas Platon halvaks riigikorraks.

Aristoteles

Platoni koolist võrsus mitmeid andekaid filosoofe, kõige tuntuimaks sai neist Aristoteles. Aristotelese arvamus Platoni ideedest oli täiesti negatiivne. Erinevalt Platonist pööras ta rohkem tähelepanu loodusele. Väga suurt huvi tundis Aristoteles elus looduse vastu. Ta uuris ka taevakehade liikumist, kirjutas kirjandusest, ajaloost ja riigivalitsemisest.
Tema poolt on ka kirja pandud riigikord. Aristotelese õpetus  avaldas suurt mõju ka järelpõlvedele. Keskajal uuriti tema teoseid kõige rohkem, sest siis usuti, et neis peitub kõik tarkus, mida inimkonnal vaja läheb.