MÜÜTILISED MUISTENDID
Fr. R. Faehlmann
Sisukokkuvõte

     Teos sisaldab 7 muistendit, mis sündisid üheaegselt eepose "Kalevipoja" loomise ideega.
"Loomine"
"Emajõe sünd"
"Vanemuise kosjaskäik"
"Koit ja Hämarik"
"Endla järv ja Juta"
"Vanemuise lahkumine"
Need muistendid ilmusid esmakordselt ÕES-i toimetustes 1840 -1852 .

Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest.

Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb, et koit ja eha jaanipäeva paiku lühikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele kätt annavad.
See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo.

Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles jutustatakse Vanaisa ja tema poolt loodud Kalevite - Vanemuise, Ilmarise, Lämmeküse ja Vibulase tegevusest maailma loomisel ja kaunistamisel.

"Vanemuise laul" on Tartu Toomemäega seotud muistend, kus Vanemuine õpetab kokkutulnud loomadele ja inimestele pidukeelt - laulu. Ise pisarateni liigutatud, laulab Vanemuine taeva suurusest ja maa toredusest, inimsoo õnnest ja õnnetusest, nõnda, et Emajõgigi  jooksu peatas. Kõik kuulasid laulu ja igaüks õppis ära mingi heli, mis just talle omaseks sai. Vaid inimene mõistis laulu kogu sügavust ja seetõttu võib ta nüüd oma lauluga tõusta kõrgele jumalate juurde või tungida südamete sügavavustesse.

"Vanemuise kosjaskäik" algab jällegi Tartu mineviku idealiseerimisega. Valge habeme ja hallide juustega laulujumal läheb kosja maatütarde juurde. Saanud kolm korda eitava vastuse, tõmbub ta tagasi üksindusse, Endla järve maile. Vanaisa kingig talle lohutuseks leitud lapsukese - Juta, kes on "inimeseks saanud luule".

"Endla järv ja Juta" on seotud Laiusel asuva Endla järvega, mille kaldal Vanemuise kasutütar Juta valab kibedaid pisaraid oma peigmehe surma pärast. Ilmarise poolt meisterdatud kuldliniku läbi vaadates aga elustub õnnelik minevik.

"Vanemuise lahkumine" kujutab suurt rahvapidu Tartus, kuhu saabub võistlejaid ja piduvõõraid kogu maalt, sest et Kalevipoeg ise pidi seekord peost osa võtma. Kahjuks jääb viimane tulemata. Peol võttis lauluhääle üles vanapiiga - Akineitsi, kes kepile toetudes ja käheda häälega lauldes ajas rahva korduvalt naerma. Viimaks ärritus auväärsest raugast piduvanem  nendest pidevatest naeruturtsetest nii, et kiskus oma kandlekeeled ühe ropsuga katki ja kadus.   Nüüd taipasid pidulised, et tegemist oli Vanemuise endaga. Kõik jäid hirmust vait.