MÕISTED,
mis on seotud taluga

TALU – põllumajanduslik ühik, mis hõlmab maavalduse koos hoonete ja muude päraldistega ning on omandi- või kasutusõiguse alusel talupidaja valduses.

Talud jaotati suuruse järgi:

Suurtaludeks – üle 50 ha

Täistaludeks – 30-50 ha

Normaaltaludeks – 20-30 ha

Väiketaludeks – kuni 20 ha

Väiketaludes tehti kogu töö pereliikmete poolt, eesotsas peremehega.

Keskmistes taludes kasutati hooajatöödel abitööjõudu.

Suurtalus töötas palgaline tööjõud. Suurtalude kõrgeim vorm oli latifundium, kus ka tööd juhatas palgatud tööjõud (hiljem mõisad ja suurmajandid).

Vähimate väiketaludena esinesid kääbustalud, mis ei suutnud ära kasutada oma talu tööjõudu (näit. käsitööliste talud) ja pereliikmed otsisid tööd mujalt.

TALUMAA, ka vallamaa – ajalooliselt mõisa maa-ala osa, mis oli talupoegade kasutuses. Erinevalt mõisamaast, lasusid sellel riigi- ja kohalikud maksud ning koormised.

TALUPOEG, talurahvas – ajaloolisel ajal oli talupoeg ühiskonna seisus, eelkõige Euroopas. 11.saj. alates jagunes ühiskond kolmeks seisuseks: vaimulikud, aadlikud, talupojad. Sellist ühiskonna korraldust käsitleti Euroopas kui Jumalast seatud ja igavest.

Eesti talupoeg kujunes I aastatuhandel e.Kr., kui tekkis paikne asustus ja algeline põlluharimine. Senine kogukondlik eluviis kindlustatud asulais hakkas asenduma üksikperede ja talulise asustusega.

13.saj. alguses koosnes Eesti ühiskond valdavalt vabadest talupoegadest – kogukondlastest, kes harisid üksikperedena nende pärilikus valduses olevaid põlispõlde. Ühiskonna heaks kandsid nad mitmesuguseid kohustusi.

15.sajandil kinnistati adratalupojad mõisate külge. Pärisorjuses talupojad jagunesid:

adratalupoegadeks, üksjalgadeks, vabadikeks (popsideks) ja mõisateenijateks.

Kohtureform ja reduktsioon 17.sajandil vabastas talupojad mõisnike kohtuvõimust, koormisi reguleeriti riigimaksudega. Kuid Balti erikorraga talupoegade pärisorjus hoopis süvenes, talupoegi peeti mõisniku omandiks. Teokoormised järjest kasvasid ja saavutasid kõrgtaseme 18.sajandi II poolel.

Talude päriseksostmisega 19.sajandi II poolel tekkis talupoegade maaomand.

1886.a. kogukonnaseadus jagas talurahva pärisomanikeks, rentnikeks, mõisa- ja talusulasteks ja maata talurahvaks.

PEREMEES – talupoeg, kes talu ja sinna juurde kuuluva maa raha- või naturaaltasu või teokoormuse eest maahärralt kasutamiseks on saanud ja kokkulepitud kohustuste täitmise eest vastutab.

SULANE – on talupoeg, kes aastapalga ja tööriietuse eest peremehe majja asub, et teda põllu- ja majatöödes abistada. Ta teeb peremehe eest harilikult ka teopäevad mõisas.

VABADIK – 1.abielus sulane, kes on töökohast peremehe juures loobunud ja endale onni soetanud või elab üürilisena ja harib endale väikese kartulimaa. Ta peab koos naisega tegema maaomanikule tööpäevi.

Jääb sulane vanaks ega suuda enam töötada, muutub ta vabadikuks ja võib, kui mõisnik seda temale lubab, kerjata.

2. maata talupoeg (pops)

POPSID – maaelanike kiht, kel on võõra maa peal eluase ühes väikese põllumaalapi kasutamise õigusega või ilma selleta. Popside juriidiline seisund oli väga ebakindel. See paranes alles Eesti iseseisvuse ajal, kui 1926.aastal anti välja nn. popsiseadus.

POBUL – Eestis ja Lätis sama, mis pops. Pobulid olid vabastatud kõigist või osast riigimaksudest.

POPSISEADUS – eesmärgiks oli korraldada vahekordi maaomaniku ja tema maal asuvate rendikohapidajate vahel, eriti aga kindlustada renditalupidajate ja popside seisundit.

ÜKSJALG – väiketalupoeg Eestis, kelle talu asetses hajataluna küladevahelisel kogukonna ühis- ja metsamaal.

Üksjala nimetus tuleb arvatavasti sellest, et ta tegi oma majandamisel oleva maa eest mõisale ühe jalapäeva nädalas.

PÄEVILINE – mingi kohustuse katteks vastavas lepingus ette nähtud arv päevi töötav tööline (näit. popsikoha omanik, kes tasub oma loomade karjatamise eest peremehe karjas või oma maalapi renti tööpäevadega).

MOONAKAS e. moonamees – enamasti perekonnaga põllutöööline, kes elab tööandja (mõisa- või talu-)maal, selle poolt antud korteris, iseseisva leibkonnana ja kelle töötasu moodustab eeskätt moon e. loonustasu s.t. põllu- ja karjasaadused või ka teatava maatüki kasutus. Moonakaga sõlmiti leping vähemalt aastaks.

Mõis lubas moonakal pidada lehma, lammast ja siga, andis ulualuse, kütte ja tavaliselt ka lapikese maad.

PÕLLUTÖÖLINE – palgaline isik, kes töötab põllunduses. Põllutöölisteks ei võinud olla lapsed alla 12 eluaasta, alaealised kuni 16.eluaastani võisid töötada ainult abitöödel. Taluniku ja põllutöölise vahel sõlmiti kirjalik tööleping. Ühtlasi anti põllutöölisele palgaraamat, kuhu märgiti tehtud töö normid ja makstud palk. Palk maksti loonusena ja rahas, kogu palk arvestati aga loonusühikute alusel.

SUVILINE – suveks palgatav põllutööline.

AASTATÖÖLISELE – maksti palka iga 3 kuu tagant, moonavilja aga iga kuu eest ette. Põllutööliste keskmine aastane tööpäev ei tohtinud ületada 9 töötundi. Pikimal tööpäeval olgu vähemalt 9 tundi öövaheaega ööpäeva jooksul. Kõigile põllutöölistele peab võimaldatama pühapäevarahu v.a. majatalituses töötavad põllutöölised. Peale selle saavad nad 1 vaba päeva kuus ja 2 laadapäeva aastas.

KÜLAKARJANE - palgati loomade karjatamiseks ühistel külakarjamaadel. Tema ülesandeks oli peale karjatamise ka loomade kaitsmine hundi eest.

Karja võis hoida karjakorra järgi s.t. peredest käidi kordamööda karjas.

Hobuste karjatamiseks käidi õitsil s.t. mitmekesi koos karjatati öösiti hobuseid.

TALGUD - vabatahtlik vastastikune abistamine pakilistel ja suurematel töödel.

ABIAJAMINE - vana kogukondlik traditsioon, vastastikuse abistamise komme, mida rakendati eelkõige tuleõnnetuse korral (17.saj. lõpust). Selles avaldub küla kogukondlik sotsiaalhoolekanne. Küla kandis hoolt ka töövõimetute liikmete eest. Need käisid külakorda - said peredest kordamööda ulualuse ja ülalpidamise. Ulualust anti ka kehvadele peavarjuta kogukonna liikmetele.