KARL RISTIKIVI (16. X 1912 – 19. VII 1977)

Sündis Läänemaal. Õppis Tartu ülikoolis geograafiat. 1943-ndal aastal siirdus Helsingisse ja 1944-ndal aastal Rootsi.

Ristikivi esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid ajalehtedes ja ajakirjades 1920-ndate aastate lõpul. Romaanid "Võõrad varjud" (1934) ja "Viikingite veri" (1936) avaldati "Perekonnalehes" ja on kirjutatud ajaviitekirjanduse tasemel. Rohkem tähelepanu leidsid tema noorsooteosed: jutustus "Lendav maailm"(1935), lasteraamatud "Semud" ja "Sinine liblikas" (1938). Silmapaistvaks kujunes romaan "Tuli ja raud" (1938), milles vabrikutöölise ja tema perekonna käekäigu kaudu on näidatud kolme põlvkonna püüdlusi parema tuleviku poole; vaatamata kõigile eluraskustele suudab enamik tegelasi säilitada moraalse kindluse. Peategelane Jüri Säävel on väsimatu töörühmaja nii maal kui linnas. Ta karakteris domineerivad kinnisus ja umbusaldus. Tööliste hulgas jääb ta omaette. Ta pole streikide ja revolutsioonide mees. Tema juhtivaks karakteriomaduseks on kohusetunne. Kuid elu poolt osakslangev ülekohus ei jää talle märkamatuks. Jüri Säävel on vähenõudlik ning elu pakubki talle vähe. Ümbritsev maailm surub pidevalt teda, kuid ei jaksa teda siiski alistada. Ta suudab säilitada oma sisemise mina. Romaani "Võõras majas" (1940) põhiteemaks on linnakodanluse hulka pürgiva agulinoormehe võitlus koha eest elus oma loomuse parimate külgede hävitamise hinnaga. Romaanis "Rohtaed" (1942) tähistab Ristikivi loomingulise küpsuse saavutamist. Vaatluse all on sajandivahetuse tüüpilise haritlase saatus, kelle eluvõõrad ideaalid kitsastes oludes känguvad ja kes ei leia õiget õnne ka isiklikus elus. Kuid ta püüab ometi anda ühiskonnale oma parima ning säilitab naiivse usu inimestesse. Neid kolme enam-vähem ühtses realistliku perekonnaromaani laadis teost, mis annavad mitmekülgse pildi Tallinna eri rahvakihtide elust pikema aja vältel ja omavad ühiseid tegelasi, on nimetatud Tallinna triloogiaks. Rootsis avaldas Ristikivi vahetult sõjajärgseil aastail kodanlik-natsistlikele kontseptsioonidele tuginevaid reportaažromaane. Romaan “Hingede öö” (1953) on kirjutatud varasemaist teostest erinevas laadis, selle üldine olustik on sümbolistlik ja irreaalne. Nii on kirjanikul kõige paremini korda läinud kujutada seda lootusetust ja hingelist ummikut, millesse on langenud oma kodumaast lahtikistud inimesed. Romaani nimitegelane eksleb ringi viirastuslikus majas, millest ei leia väljapääsu ja millel lasub surma vari; ka allegoorilise kohtulaua ees ei suuda ta õiget vastust anda, mispärast ta õieti on kodutuna võõrsile sattunud.