INIMÕIGUSTE PÕHIMÕTTED

Inimõigused

Inimõigused – need on õigused, mis kuuluvad igale inimesele inimeseks olemise tõttu. 

Kõik inimesed sünnivad oma väärikuse ja õiguste poolest vabade ja võrdsetena ning inimõigused ja põhivabadused kuuluvad kõikidele inimestele ilma mingisuguse vahetegemiseta rassi, nahavärvuse, soo, rahvusliku või etnilise päritolu, keele, usu, veendumuste, vaadete või muu sarnase olemusliku tunnuse alusel. 

Inimõigused põhinevad valgustusajastu (18. sajand) filosoofide ideedel, kuid rahvusvahelisel tasandil hakati nende arendamisega aktiivsemalt tegelema pärast Teist maailmasõda.

Eesti keeles inimõiguste kohta  on ilmunud nt sellised raamatud: 
1)  H.J. Uibopuu, Inimõiguste rahvusvaheline kaitse. Salzburg, Tln: Juura Õigusteabe AS, 2000;
2) Rahvusvahelised inimõigused ja nende kaitse. Sissejuhatav käsiraamat. Toim R. Hanski, M. Suksi. Abo Akademi University, 2001.

 

Inimõiguste liigid

Inimõigused jagatakse sageli kolme erinevasse rühma:

  1. poliitilised ja kodanikuõigused (nt õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele, perekonna ja eraelu kaitsele, omandi kaitse, mõtte-, südametunnistuse ja usuvabaduse, sõnavabadus, õigus õiglasele kohtupidamisele, õigus kaitsele piinamise või julma, ebainimliku, väärikust alandava kohtlemise vastu, ühinemis- ja koosolekute pidamise vabadus jms),

  2. majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused (nt õigus tööle, sotsiaalkindlustusele, sotsiaalhooldusele, küllaldasele elatustasemele – piisavale eluasemele, toidule; õigus füüsilisele ja psüühilisele tervisele, haridusele, kultuurielus osalemisele); ning

  3. nn “kolmanda põlvkonna” inimõigused (nt gruppiõigused: õigus arengule, õigus puhtale keskkonnale).

Tegelikkuses tunnustatakse siiski põhimõtet, et kõik need õigused on omavahel seotud ja üksteist täiendavad, võimaldamaks oma teisi õigusi ellu viia.

 

Inimõiguste kaitsmine

Eelkõige on inimõiguste tagamine iga riigi kohustus, inimõiguste rahvusvaheline kaitse vaid täiendab seda. 

Rahvusvahelisel tasandil tegeleb inimõiguste kaitsmisega näiteks 1945. aastal asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), kelle üks eesmärke on aidata kaasa kõigile kuuluvate inimõiguste ja põhivabaduste üldisele austamisele ja järgimisele, tegemata vahet soo, rassi, keele, usundi alusel. Selleks on ÜRO raames vastu võetud mitmeid rahvusvahelisi dokumente, millega ühinenud riigid deklareerivad, et inimkonna kõigi liikmete sünnipärase väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus maailmas, ning need õigused tulenevad inimisikule omasest väärikusest. 

ÜRO raames on vastu võetud näiteks järgmised dokumendid:

  1. Inimõiguste ülddeklaratsioon (1948);
  2. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (1966);
  3. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (1966);
  4. Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965);
  5. Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979);
  6. Piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastane konventsioon (1984);
  7. Lapse õiguste konventsioon (1989).

 

Inimõiguste kaitse Euroopas

Euroopa riigid on ühinenud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (1950), mida peetakse üheks efektiivsemaks inimõiguste kaitse süsteemiks. See annab üksikisikule õiguse esitada kaebus vastava riigi vastu Euroopa inimõiguste kohtule, kes konventsioonis sisalduva õiguse rikkumise tuvastamise korral võib indiviidile määrata ka tema õiguste efektiivseks taastamiseks asjakohase hüvitise. Loe artikli 

Euroopa Nõukogu on riikidevaheline poliitiline organisatsioon, mille peamised eesmärgid on

• kaitsta inimõigusi, pluralistlikku demokraatiat ja õigusriigi põhi-mõtteid;
• teadvustada Euroopa kultuurilist identiteeti ja aidata kaasa selle arengule;
• otsida lahendusi Euroopa riikide ees seisvatele probleemidele (vähemusrahvused, ksenofoobia, sallimatus, keskkonnakaitse, inimkloonimine, AIDS, narkomaania, organiseeritud kuritegevus jmt);
• aidata poliitiliste, seadusandlike ja konstitutsiooniliste reformide toetamisega kaasa demokraatliku stabiilsuse tugevnemisele Euroopas.

Euroopa sotsiaalharta ja selle 1988. aastal vastu võetud lisaprotokoll tagavad isikutele terve rea õigusi, mida võib jagada kahte kategooriasse: ühed, mis puudutavad töötingimusi, ja teised, mis seonduvad sotsiaalse sidususega. Tööga seotud õigused hõlmavad diskrimineerimise vältimist töökohal, sunnitöö keelustamist, ametiühinguõigusi, õigust esitada kollektiivkaebusi, naiste ja meeste õigust saada võrdse töö eest võrdset tasu jmt.

 

Võrdsus

Võrdsuse põhimõte tähendab, et kõik inimesed on oma loomult võrdsed (vt eelmine punkt), sõltumata sellest, kes on ta vanemad või missugune on tema ühiskondlik positsioon. Mõistagi erinevad inimesed üksteisest oma huvide, võimaluste, eluviisi poolest, kuid võrdsus seisneb ühesuguste õiguste ja võimaluste olemasolus. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks või oma erialal töötades, ja seda sõltuvalt tema enda jõupingutustest. Võrdsuse põhimõte rakendub näiteks siis, kui inimestel on ühesugune õigus eluasemele, sotsiaaltoetustele, kodanikuõiguste teostamisel.

Nagu eelpool välja toodud, sünnivad kõik inimesed oma väärikuselt ja õigustelt vabade ja võrdsetena, millest tuleneb inimõiguste universaalsuse põhimõte – st et need õigused kuuluvad kõikidele isikutele sõltumata nende sünni- ja elukohast. Ometigi on paljud riigid inimõiguste lepinguid ratifitseerides teinud reservatsioone, et teatud õigused nende riikide elanikele ei laiene või siis laienevad vaid niivõrd, kui ei lähe vastuollu seal tunnustatud traditsiooniliste põhimõtetega (nt koraanist tulenevad nõudmised jms). Sellist suhtumist nimetatakse kultuuriliseks relativismiks ja selle lähenemise pooldajad väidavad, et arenenud Lääne riigid ei saa oma inimõiguste standardeid seal kultuuriruumis tagatavate õiguste suhtes mõõdupuuna kasutada. 

 

Sooline võrdõiguslikkus

Võrdse kohtlemise põhimõte ei luba vahetegemist ka soo alusel. Loe ja arutle:

1) Naised on koondunud peamiselt tööaladele, mis ei ole ühiskonnas eriti prestiižikad ning kus on keskmisest madalamad palgad. Naisi on meestega võrreldes tunduvalt vähem ka kõrgetel ametikohtadel. Mehed on seevastu paremini tasustatud töökohtadel. Eestis on naiste keskmine palk meestöötajate keskmise palga suhtes ligi veerandi võrra madalam, samas kui naiste keskmine haridustase on kõrgem kui meestel. Erinevate sotsioloogiliste uuringute tulemuste põhjal on leitud, et naised saavad madalamat palka isegi siis, kui nende haridus ja kvalifikatsioon on meestega võrdsed.

Lisaks vaata: Vt R. Vöörmann, Soolised erinevused tööturul. – Jagatud õigused ja vastutus. Sooline võrdõiguslikkus Eestis, Sotsiaalministeerium, 1999

2) Statistiliste uuringute kohaselt kulub abielus meestel perekonna ja majapidamistööde peale päevas keskmiselt 4,5 tundi, abielus naistel 6,8 tundi. Suurem osa töötavatest eesti naistest on aktsepteerinud koduste tööde tegemise kui “naise töö” ning näeb nende rollide ühitamist eelkõige naise ülesandena.

Lisaks vaata: A. Narusk, Perekond: meeste ja naiste õigused ja kohustused. – Jagatud õigused ja vastutus. Sooline võrdõiguslikkus Eestis, Sotsiaalministeerium, 1999

 

Diskrimineerimine

Diskrimineerimine tähendab inimeste vahel vahetegemist või nende eristamist, kitsenduste seadmist või kellegi eelistamist rassi, nahavärvi, soo, keele, usuliste, poliitiliste või muude veendumuste, seksuaalse orientatsiooni, rahvusliku või etnilise päritolu, sotsiaalse või varandusliku seisundi või muu olemusliku tunnuse tõttu, kui selle eesmärgiks või tagajärjeks on poliitilises, majanduslikus, sotsiaal-, kultuuri-  või mistahes muus ühiskonnaelu valdkonnas võrdsetel alustel inimõiguste tunnustamise, kasutamise või teostamise võimaluse vähendamine või kaotamine.

 

Rassism

Maailmas on üks sagedastest isiku diskrimineerimise põhjustest tema rass. Rassism tähendab veendumust, et teatud rassi kuuluvad inimesed on mõnda teise rassi kuuluvate inimestega võrreldes paremad ja peaksid asuma kõrgemal ühiskondlikul positsioonil.

Erinevatesse rassidesse kuuluvatel inimestel on näiteks erinev naha- ja juustevärvus. See aga ei anna põhjust  suhtuda  erinevatesse rassidesse kuuluvatesse inimestesse teatud eelarvamustega.

Rassismi mõistet kasutatakse ka teise rassi kuuluvate isikute suhtes solvava ning agressiivse käitumise kirjeldamiseks. Selline käitumine võib olla seotud ka riigi ajaloo, kultuuri ja muude asjaoludega.

 

Vähemus

Sellist inimeste gruppi, kes erinevad riigi elanikkonna enamikust oma rahvusliku või etnilise päritolu, keele, usundi või muu sarnase tunnuse poolest, nimetatakse vähemuseks.

Demokraatlikus ühiskonnas tunnustatakse vähemusse kuuluva isiku rahvuslikku, kultuurilist, keelelist ning usulist identiteeti, mis tähendab ka selliste eelduste loomist, mis võimaldaks neil oma identiteeti säilitada, väljendada ning ka arendada. Riik peab tagama vähemustesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused ning tagama nende õiguste kaitse.

 Nagu eelpoolgi nimetatud, ei ole lubatud kellegi diskrimineerimine vähemusgruppi kuulumise tõttu. Samas on aga vähemustesse kuuluvatel isikutel sageli raskem teatud objektiivsete põhjuste tõttu võimu teostamises osaleda – takistavaks võib olla näiteks vähene keeleoskus, kodakondsuse puudumine vms.

Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni sihiks on tagada lepinguosalistes riikides vähemusrahvustele võrdõiguslikkus enamusrahvusega. Konventsiooni sätted käsitlevad vähemusrahvuse keele kasutamist, nimede tunnistamist, haridust, meediat, sundassimileerimise keelustamist ning kultuuri kaitset ja arengut.

 

Mitmekultuurilisus

Mitme erineva kultuuri esindajate kooseksisteerimine ühes riigis tähendab, et tegemist on mitmekultuurilise ühiskonnaga ehk kultuuride paljususega, mis peaks olema ühiskonda rikastav tegur. 

Samas võib mitmekultuuriline ühiskond tähendada vastastikku rikastava läbikäimise asemel täielikku eraldatust. 

Selliseks näiteks ajaloost on rasside eraldamise poliitika ja rassiline diskrimineerimine Lõuna-Aafrikas, kus oli eesmärgiks ühe rassi esindajate üleoleku säilitamine teise rassirühma üle. Selleks jäeti ühe rassi esindajad ilma põhiõigustest, isikupuutumatuse kaitsest, neid koheldi julmalt ja ebainimlikult, takistati poliitikas ja ühiskondlikus elus osalemist, keelati segaabielud. Sellist poliitikat nimetatakse apartheidiks.

 

Integratsioon

Integratsioon on protsess, mille käigus püütakse siduda seni ühiskonnas eraldatud gruppe (nt erineva rahvusliku või etnilise tagapõhjaga, erinevat keelt kõnelevad), neid üksteisele lähendada, nii et nad moodustaksid ühtse terviku ja tunneksid end selle ühiskonna täisväärtuslike liikmetena.

Tavaliselt tähendab see vähemusgrupi esindajate ühiskonda sulatamist, mille eelduseks on enamuse kultuuri tundmine ja austamine ning mõningane riigikeele oskus. Samas säilitab vähemusgrupi liige ka oma emakeele ning kultuurilise ja etnilise eripära ning identiteedi. Selleks peab tal olema võimalus emakeelse hariduse omandamiseks ning kas siis üksi või koos teistega oma kultuuriga tegelemiseks.

Integratsiooni tulemusena peaks kõikidel ühiskonna liikmetel olema võrdne võimalus ühiskondlikus elus osalemiseks ja erialaseks tegevuseks. Võrdse liikmena ühiskondlikus elus kaasarääkimiseks peaks isikul olema lisaks mõningasele riigikeele oskusele ka selle riigi kodakondsus, mille olemasolu on enamasti eelduseks poliitiliste õiguste teostamisel.

 

Assimilatsioon

Assimileerimine tähendab vähemusgrupi eripära mahasurumist ning enamuse keele ja kommete ülevõtmist, millega kaasneb identiteedi muutus. Selle väljundiks võib olla emakeele kasutamise keelustamine, emakeeles hariduse omandamise või ka teatud traditsioonide ja tavade järgimise keelamine. 

Integratsioonist erinebki assimileerimine selle poolest, et integratsiooni puhul tunnustatakse lisaks enamuse keele ja kultuuri tundmaõppimise vajalikkusele ka vähemuse kultuuri väärtuslikkust. Inimesed võivad assimileerumise kasuks ka ise otsustada, kuid enamusel juhtudel toimub see vastu nende tahtmist.

 

Sotsiaalne eraldatus

Sotsiaalne eraldatus on sotsiaalse integreerituse vastand. See võib olla diskrimineerimise tagajärg rahvusliku või etnilise päritolu, seksuaalse orientatsiooni või muu sellise tõttu. 

Sotsiaalse eraldatuse protsessi tagajärjeks võib olla vaesus, erinevate gruppide vahelise vaenulikkuse teke, hariduse omandamise võimatus, tervise kaitsest, ühiskondlikust tegevusest loobumine. 

Selline eraldatus võib tekkida muuhulgas ka seadusandluse otsese või kaudse diskrimineeriva toime tulemusena. Näide sotsiaalsest isolatsioonist – asotsiaalsed inimesed.

 

Ksenofoobia

Lahtiseletatuna tähendab ksenofoobia “välismaise vihkamist” ja seda kasutatakse, kui kirjeldatakse vaenulikku suhtumist isikutesse, kes on pärit muust riigist või kuuluvad teise etnilisse gruppi, samuti väljendab see ka teistsuguste traditsioonide ja kultuuride mitteaustamist.

 

Tolerantsus ehk sallivus

Sallivus tähendab maailma kultuuride mitmekesisuse, nende väljendusvormide ning erinevate inimtüüpide austamist ning hindamist. 

See väljendub teadmiste omandamises, avatuses, vastastikuses suhtlemises, mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse tunnustamises. Inimene ei sunni teistele peale oma seisukohti, kuid samas saab ka tema olla tema ise oma arvamust maha surumata. See tähendab ka kõikide inimeste põhiõiguste ja –vabaduste tingimusteta tunnustamist. 

Samas ei tähenda see aga näiteks sallivust sotsiaalse ebaõigluse, diskrimineerimise või muude sarnaste taunitavate tegude, arvamuste ja tõekspidamiste suhtes.

 

Eelarvamused

Eelarvamus tähendab juba enne inimesega tegelikult tutvumist tema kohta arvamuse kujundamist, seejuures eeldatakse teatud omaduste olemasolu, mida omistatakse inimesele näiteks tema rassi, rahvusliku, etnilisse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Nende ideede paikapidavust ei ole inimene tegelikult üldse saanudki veel kontrollida.

Püsivaks muutunud eelarvamusi nimetatakse stereotüüpideks.

Eelarvamustega inimene kaldub nägema ainult selliseid asju, mis kinnitavad ja nii omakorda veelgi tugevdavad tema senist eelarvamust.

 

 © 1994-2001 OU Miksike info@miksike.ee