10 KÜSIMUST JA VASTUST KALADE KOHTA

 

 

1) KUIDAS KALAD MAGAVAD?

Kuna kalade silmad on laugudeta, ei sule nad silmi kunagi. See aga ei tähenda, et kalad tulevad toime magamata. Nad lihtsalt magavad lahtiste silmadega. Magamispoosid on liigiti väga erinevad. Mõned kalad vajuvad magades kergelt külili ning hulbivad liikumatult vees. Paljud kõrgemates veekihtides elavad parvekalad toetuvad peaga merepõhja, kusjuures nende keha jääb püstiasendisse. Sellisel puhul on kõigi parve kuuluvate kalade sabad sihitud eri suundadesse. Mõned rifialade kalad peituvad magamiseks pragudesse ja õõnsustesse.

Põhjus, miks magavaid kalu tavaliselt ei nähta, on lihtne. Enamik kalaliike magab öösel, mil vees valitseb täielik pimedus. Loomulikult pole magavaid kalu siis ilma spetsiaalse valgustuseta näha.

2) KALA, KES KASUTAB MAGAMISKOTTI

Öö saabudes valmistavad papagoi kalad endale iga kord uue magamiskoti. See koosneb rikkalikult eritatavast limast, mis moodustab kala ümber sültja kesta. Sellise magamiskoti valmistamiseks kulub kalal umbes pool tundi ning sama palju aega kulub kala hommikul “kotist” vabanemiseks.

3) KALA, KES KASUTAB ELEKTRIŠOKI-RELVA

Lõuna-Ameerika kirdeosa madalates jõgedes elav elektriangerjas on suuteline tema elektrielundites tekitatud elektrilaenguga tapma vägagi suuri loomi. Nimelt võivad täiskasvanud, 1,5-2,5 m pikkused elektriangerjad tekitada laengu, mille pinge võib olla kuni 650 V. Voolutugevus on aga võrdlemisi madal, mitte üle 0,75 A.

4) SANITARKALAD

Mõned pisikesed kalaliigid elatuvad toidust, mida nad hangivad suurte röövkalade pealt, kehalt ja isegi suust kogutavatest toidujäätmetest ning parasiitidest. Sellise “koostööga” on rahul mõlemad osalised. Sanitar saab süüa ning tema “klient” vabaneb tülitajatest ning toidujäätmetest, mis muidu tema suus roiskuma hakkaksid. Selleks, et röövkala oma teenijaid nahka ei pistaks, teevad viimased röövkalale lähenedes omalaadseid tantsutuure, mille peale röövkala oma suu pärani ajab ja sanitarid sisse laseb. Sanitarkalad puhastavad parasiitidest ka suurte kalade nahka, seda eriti lõpuste ning uimede tundlikes piirkondades.

5) KUS ASUVAD KALADEL KÕRVAD?

Kalad on küll suutelised tajuma vees levivaid võnkumisi, seega ka heli, kuid mitte kõrvadega , mida neil pole. Kõrvu asendab kaladel keha kummalgi küljel peast kuni sabani kulgev küljejoon, kuhu suubuvad ülitundlikud närvirakud. Küljejoone-elundi abil tajub kala ka kõige pisemaid võnkeid, mis toovad temani informatsiooni kõigest ümberringi toimuvast.

6) KALAD, KES LENDAVAD

Kalad saavad neile eluks vajaliku hapniku veest ning seetõttu ei saa nad viibida pikemat aega õhus, nagu imetajad ei saa sukelduda kestvamalt vee alla. Sellegipoolest on pääsukalalaste sugukonda kuuluvatel lendkaladel välja kujunenud võime katta küllaltki pikki vahemaid õhus lennates. Arendades juba vees üsna suurt kiirust (30 km/h), hüppab kala veest välja ning libiseb, rinnauimed välja sirutatud, mööda veepinda, kiirendades liikumist vette ulatuva sabauime alumist hõlma võngutades. Veepinnal kasvab kala kiirus ligi 60 km/h. Siis sirutab kala oma kõhuuimed laiali ning liuglebki vee kohal. Selline lend kestab kümmekond sekundit ning lennuteekonnapikkus võib ulatuda mõnekümnest meetrist paarisaja meetrini. Igatahes on see piisav, et lendkala vees jälitanud vaenlane oma ohvri silmist kaotaks.

7)KALA, KES UJUB VERTIKAALSELT

Merihobukesed on ainsad kalad, kes valdavad tähelepanuväärivat võimet ujuda vertikaalsuunas. Nad kinnituvad oma keerduva haardsabaga nii taimede kui ka kaljude külge. Nende pea, mis meenutab suuresti hobuse pead, on alati ülespoole suunatud. Merihobikesed püüavad oma vaenlastele jätta muljet, nagu oleksid nad mingite veidrate laikude ja harudega taimed või kivid. Röövkalu õnnestub neil oma maskeeringuga enamasti petta, kuid krabisid mitte. Ilmselt on krabid nii lollid, et neid ei olegi võimalik petta, sest nad söövad kõike, mis iganes neile sõrgade vahele satub. Merihobukesed ise toituvad aga pisivähilistest ja vees hõljuvatest larvidest.

8) KALAD, KES KASUTAVAD PRIIKÜÜTI

Imikalalised on suur rühm kalu, kes selle asemel, et ise ujumisega vaeva näha, lasevad end meres edasi küütida teistel kaladel, kilpkonnadel, vaaladel või kogunu laevadel. Nende eesmisest seljauimest on aegade vältel välja kujunenud eriline iminapp, millega nad kinnituvad oma “voorimehe” külge. Kinnitumise peamine mõte on edasiliikumise hõlbustamine. On arvatud, et imikalad toituvad oma küütijate toidujäätmetest, kuid see ei pea paika. Nad söövad planktonorganisme ja mingil määral ka küütijate nahal leiduvaid parasiite. Mõningad imikalalaste liigid on spetsialiseerunud teatud kindlale peremehele. Näiteks poole meetri pikkusel haihoidjal on isegi hingamine kohanenud pidevalt kinnitunud eluviisiga. Haihoidja hoiab lihtsalt oma suu lahti ning vesi voolab vabalt üle lõpuste, varustades organismi hapnikuga.

9) KÕIGE VEREJANULISEMAD KALAD

Vastupidi levinud arvamusele pole kõige verejanulisemad mereasukad mitte haid, vaid hoopis tuunikalad. Tavaliselt tapavad ka tuunid üksnes nii palju oma saakkalu, kui nad parajasti süüa jõuavad. Kuid aeg-ajalt valdab neid tõeline tapakirg. Nad sisenevad mõnda kalaparve, kus nende hammaste all leiab oma lõpu kümme korda enam kalu kui tuunid neid süüa jõuaksid. Haide kohta on vaid harvu teateid, et nad muutusid meeletuks ja kiskusid tükkideks kõik ettejääva elava.

10) KALA, KES UJUB KÕHT ÜLESPIDI

Tavaliselt jäävad vette, kõht ülespidi, kas vigastatud ujupõiega või surnud kalad. Kuid on olemas ka niisugune kala, kes suurema osa oma elust ujub, selg allapoole, kusjuures isegi tema suu paigutus vastab tema ujumisviisile. Tegemist on umbes sõrmepikkuse mageveekalaga, kelle nimi on kongo-wells. Seda ebatavalist liikumisviisi põhjustab asjaolu, et see kala toitub veetaimede lehtede allküljel asuvatest vetikatest.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*N. Lenz “1000 loomariigi palet”

 

 

EVELIN VIKS