Esimene...

Närimiskummi
Närimiskummi valmistas esmakordselt ameeriklane John Curtis Bangorist, Maine´s oma köögipliidil 1848. aastal. Mitmekesise valikuga närimiskummi, tööstuslikku tootmist alustas ta Portlandis, Maine´s 1850.aastal.
Tänapäeva närimiskummi võlgneb oma tekkimise aga ameeriklasest fotograafile nimega Thomas Adams. Ta katsetas sapotillipuust saadud ainega, mille nimi on tšikkel, et asendada kummit valuvormide tootmises.Tema katsetustel polnud edu.
Ühel päeval näris ta tšikkelitükki ning korraga tekkis tal mõte lisada sellele maitseaineid ning
müüa seda kui närimiskummit.
1872. aastal avas ta väikese vabriku. Äri laienes kiiresti, seda soodustas tõik, et Tutti-Frutti
Company hakkas närimiskummit müüma automaatidest.
Inglismaal tutvustati närimiskummit 1894. aastal, kuid see ei läinud moodi. Siis tutvustas firma Wriegley seda 1911. aastal uuesti ja see sai populaarseks ilmselt samal põhjusel nagu
Ameerikas - kommipoed keeldusid seda müümast, mistõttu esialgu ilmus närimiskummi müügiautomaate tänavatel.

Pastapliiats
Ungarlane Ladislao Biro oli ajakirja toimetaja. Kord trükikoda külastades märkas ta, kui kiiresti trükivärv kuivas ning mõtles, et selline kiiresti kuivav tint võiks sulepea sees kasulik olla. Põgenenud Teise maailmasõja alguses Ungarist Argentiinasse, muutis ta spetsiaalse tindi valgumise saavutmiseks lõhestatud suleotsa asemel tillukese kuuli.
Briti valitsuse ametnik Henry Martin, kes juhtus samal ajal Argentiinas olema, märkas, et Biro sulepea töötas igasugusel kõrgusel, selle toimimist ei mõjutanud ei õhurõhk ega muutused atmosfääris.
Otsekohe mõtles ta, et sulepead saaksid kasutada lendurid. Ning 1944. aastaks valmistati birosid Briti Kuningliku Lennuväe jaoks. Martin hakkas neid tarbekaubana müüma läbi Miles-Martin Pen Company 1945. aasta jõulude ajal. Nelja aastaga ületas pastapliiatsite müük täitesulepeade müügi.
Biro kavandas oma sulepeale südamiku, mida sai vahetada. Esimesena turule paisatud firmamärk oli Bic, mida toodi Prantsusmaalt Suurbritanniasse 1958. aastal.

Rulluisud
On teada, et esimesed rulluisud olid Inglismaal elaval belglasel Joseph Merlinil.1760. aastal uisutas ta ühes peomajas Soho Square´il Londonis tantsusaali, ise samal ajal viiulit mängides! Kahjuks polnud ta aga võimeline peatuma, mistõttu uisutas suurde peeglisse, lõhkus uisud ja oma viiuli ning vigastas iseennast.
Järgmine kord oli rulluiskudest kuulda siis, kui Robert Tyers Londonist leiutas 1823. aastal oma Volitos´ed. Järjestikku paigaldatud viie väikese rattaga, olid need mõeldud, nagu ta ütles, saabaste külge kinnitamiseks, et "kihutada või lustida".
Neljarattalise rulluisu leiutas aga James Plimpton New Yorgist 1863. aastal. Rattad olid valmistatud pukspuust ja kaetud kummiga. Ning niipea kui need ilmusid, muutus rulluisutamine populaarseks nii Ameerikas kui Euroopas.

Tsirkus
Endine sõjaväe rügemendivanem Philip Astley oli 1769. aastal Londonis ilma tööta. Ta leidis
Westminsteri sillalt teemantsõrmuse, mille keegi oli kaotanud, müüs selle maha ning kuna ta oli ratsaväes olnud, korraldas ta saadud rahaga Lambethis hobuste kunstratsutamise etendusi. Raha saadi pärast iga etendust korjanduse teel.
Enne aasta möödumist oli ta paremasse paika kolinud, kus ta kehtestas sissepääsu ning palkas efekti lisamiseks trummari. Aastaks 1777 oli ta etendusele kaasanud ka jõumehe ja pisut hiljem kaks klouni.
Etendused olid ülimenukad. Kokku aitas Philip Astley asutada umbes 19 tsirkust kogu Euroopas ning praegune tsirkuseareen on täpselt sama suur kui see, mida kasutas Astley.

Andmed on pärit Kenneth Ireland´´i raamatust"Kes leiutas,kes avastas,kes tegi esimese...?"