KEEMU RANNA ORHIDEED

Orhideesid käisime uurimas Matsalu küla Keemu rannas 1996. aasta juulis. Juhendajaks oli Metsküla Algkooli õpetaja Marje Loide. Uuritavalt alalt leidsime kõige rohkem sooneiuvaipa ja sellele järgnevad arvukuselt harilik käoraamat, kärbesõis, rohekas õõskeel, muguljuur ja käopõll, kokku 6 liiki käpalisi.

SOO-NEIUVAIP

Soo-neiuvaiba alumised lehed on isegi kuni 5cm, keskmised 2cm võrra kitsamad kui ülemised, mis on pikkade kolmnurkade kujuga. Kogu taime ülaosa on lühikarvaline. Soo-neiuvaip õitseb juulis.

Ühele poole kalduvas hõredas kobaras asetsevad õied on üpris suured, nende

läbimõõt ulatub 2,5 sentimeetrini. Kaks sisemist õiekattelehte on valged, altpoolt punakad, välimised õiekattelehed aga punakad. Huul ise on keskelt kitsas, kannus puudub. Õitsemise ajal on õied longus ja huul on sirutunud ette. Huule säärast asendit peetakse kohastumiseks, mis hõlbustab tolmeldamist. Neiuvaibad on meie käpalistest need vähesed, mille viljad on rippuvad.

Neiuvaibal on ka palju rahvapäraseid nimesid. Nagu näiteks külmkingrohi ja külmkinganaiserohi. Külmkingaks nimetati surnud inimese vaimu, mis käib pärast surnu matmist kodus. Tema nägemine või tema jälgedele sattumine võis põhjustada inimese haigestumist.

HARILIK KÄORAAMAT

Harilik käoraamat kasvab umbes 50 cm pikkuseks. Vars on nõtke, nii alt kui ka pealt rohiroheline, lehed on piklikud, tihti peaaegu lineaarsed. Kõige suuremad lehed on varre alaosas, nende pikkus võib ulatuda üle 25 cm, laius on kuni 3 cm. Lehti on tavaliselt 4 – 6, mõnikord 3 – 8.

Tähkjas õisik võib ulatuda isegi üle kolmandiku taime kõrgusest. Tavaliselt on õisik üsna tihe, kuid leidub ka hõreda õisikuga taimi. Õite värvus varieerub heleroosast tumeroosakaspunaseni. Need on suhteliselt väikesed, ilma mustrita. Taim õitseb juunis, juulis.

Minevikus on käoraamatut nimetatud kirkheinaks ja kirikheinaks, seda ilmselt soome keele mõjul. Soome keeles on harilik käoraamat kirkiruoho.

KÄRBESÕIS

Kärbesõie taime kogupikkus võib ulatuda kuni 50 cm, varre alumisel osal asuvad lühikesevõitu ( 4,5 – 10 cm ) lehed. Vars ja lehed on helerohelised. Õisik on suhteliselt pikk, võib ulatuda üle poole taime kõrgusest.

Õied asetsevad sageli spiraalselt. Kärbesõie kannuseta õied on väga omapärased. Kuni 12 mm pikkune alla suunatud sametjas huul on tumepruun ja punaste äärtega, keskel heleda laiguga, lameda tipuga ning putuka tiibadena näivate hõlmadega. Teised sisemised õiekattelehed on niitpeened ja kõrvale üles suunatud ning näivad putuka tundlatena. Välimised õiekattelehed näivad roheka õiena, millele putukas on laskunud. Selline õiekuju ja omapärane lõhn meelitab ligi isaseid kaevurherilasi, kes on tõhusad tolmeldajad. Õitsevaid taimi võib leida juba enne jaanipäeva ning ka poole juuli kuuni.

Rahvapäraseid nimesid on vähe ja need on sarnased, kärmselill, kärpselill, kärbesjuur.

SUUR KÄOPÕLL

Taim võib kasvada kuni 60 cm pikkuseks. Pika lehitu varre otsas asub õiekobar, mis haarab enda alla poole taime pikkusest. Kuna taim on roheline üleni ja hapra ehitusega, siis on seda raske kõrte ja kõrge rohu hulgast märgata. Lähemal silmitsemisel näeme, et orhidee vars on krobelise jahuja pinnaga.

Lehed meenutavad roodude ja kuju poolest suuri teelehti. Labad asuvad vastakuti paarina umbes varre alumise kolmandiku kõrgusel. Tavaliselt ongi ainult kaks lehte.

Rohelised õied asuvad kobara allosas hõredamalt ja mida kõrgemale, seda tihedamalt õied asetsevad. Õiest on kõige silmapaistvam osa kollakas, erinevates suundades kaheks lõhestunud huul. Ülemised õielehed on poole lühemad ja hoiavad kiivrina kokku. Kannust pole. Õies on palju nektarit. Putukad tulevad meelsasti.

Nimetatakse rahvakeeles lambasõrarohi, villirohi, uuehaavarohi, ussimarjad.

JUMALA KÄPP

On üks varajasemaid õitsevaid käpalisi, puhkeb mais. Tavaliselt on taim 20-30 cm kõrge, ühe kolmandiku sellest moodustab õisik. Nii kandelehed kui õisikuvars on violetjad, roheka varjundiga, õied on tumepunased, vahel ka heledad. Seda sel juhul, kui taim kasvab varjus puude all. Õie huul on kuni1 cm pikk ja lõhestunud kolmeks osaks. Õitsemise lõpus paistab õis kõrvukana, välimised õiekattelehed külgedel tõusevad püsti. Õies nektarit pole, värv meelitab tolmeldajaid.

Nimetatakse veel jumalakäsi, mehekäpp, käpaõis.

KAHKJASPUNANE SÕRMKÄPP

Lääne-Eesti tavalisemaid käpalisi, kasvab kuni 40 cm kõrguseks. Lehed on lineaalsed, tipust paatjalt koos, rohekaskollased, täppideta, vars on seest õõnes. Tavaliselt õitseb juunis – juulis, õied on kandelehtedest väiksemad, roosakaspunased.

On leitud ka valgete õitega taimi. Kannus on tömp ja lühike. Tolmeldama tulevad kimalased. Kahkjaspunane tähendab tõlget ladina keelest ja peaks õieti olema lihapunane. Meie mõistame kahkja all kahvatut, seda aga õied pole.

KAHELEHINE KÄOKEEL

Arvatavasti üks tuntumaid käpalisi, mida kõik ,, ööviiuliks,, nimetavad. Võib kasvada poolest meetrist kõrgemaks, vars on seest õõnes. Lehed paiknevad varre alusel, tavaliselt on neid kaks, ümara tipuga, läikivad. Õisik on hõredavõitu, õied on valged, pika horisontaalse kannusega, öösiti lõhnavad. Tolmeldavad hämarikuliblikad. Rahvakeeles on taimel ligi 90 nimetust: öödeõis, ööpalsam, kitsekeel, ristilill, viinalill, öökuninganna.

VÖÖTHUUL – SÕRMKÄPP

Vöödiliste lehtedega, lehistunud varrega pikk, habras taim, võib kasvada kuni 75 cm pikkuseks. Lehed on pealt tumerohelised, alt hõbedased, pealt violetsete täppidega. Õied on lillakad, roosakad, mõnikord üsna valkjad, vöötide või täppidega õielehtedel. Huul on kolmeks peaaegu võrdseks hõlmaks lõhestunud. Nektarit pole, putukaid meelitab huulemuster ligi.

 

HALL KÄPP

Lääne – Eesti tavaline käpaline, mida kohalikud ikka vaasi armastavad viia.

Lehed on kollakasrohelised, hallika varjundiga, võib olla rohkem kui viis. Vars võib olla 25 – 35 cm pikk, millest 1 kolmandik kuulub õisikule. Viimase läbimõõt on täisõitsengu ajal silmatorkav. Kui õisikut pealt vaatame, paistab

Ruth Vester, Metsküla Algkool, VI klass,1998.a. Ann Polma, Lihula Gümnaasium, VII klass