Ninaahv

Rauno Kamenjuk

Igal varahommikul, mõnikord ka päikeseloojangu eel hakkavad ninaahvid laulma. Ninaahvi laul meenutab kontrabassi häält. Tundub, nagu mängiks puuladvas üksnes kontrabassidest koosnev orkester. Kolm - neli, vahel ka rohkem isaahvi istuvad mõnel rõhtsal oksal ja üürgavad, nii kuis kõri võtab. Kurgunaha alla peidetud resonaatorite kõrval aitab ka suur nina häält kõvendada.
Mida vanem on isaahv, seda suurem on tema nina ja seda valjem ka hääl. Ninaahvide puhul kehtib sõna-sõnalt ütlus, et mida tähtsam härra seda suurem nina. Teisel pool jõge vastab ninaahvikoorile teine koor. Naabrid teavad, et neid pole unustatud, teavad, et jõetagusel metsal on peremees.
Jahiks on ninaahvi päevased hulkumisi raske nimetada. Pigem on need kogumisretked. Ninaahv on loomult korilane, rahumeelne lehesööja. Tema suur ja mitmeosaline magu meenutab väga mõne mäletseja looma magu.
Mets ninaahvi ümber on täis söögipoolist: kõikvõimalikke lehti - noori ja vanu. Ole ainult mees ja võta. Söömise ajal osutub nina sageli tülikaks. Vanadel isastel ulatub suur kurgitaoline nina tihtipeale lõuani ja süües peab ahv selle kõrvale lükkama. Muidu võib nina hammaste vahele jäädes viga saada. Emastel ja noortel ahvidel seesugust häda pole. Nende nina on normaalsete mõõtmete ja veidi püstise otsaga. Ninaahvi nina hakkab kasvama alles täisealiseks saades, seega seitsmendast eluaastast peale, ning kasvab kuni looma surmatunnini.
Ehkki toitu on kerge leida, kulub seedimisele palju aega. Kui magu on lehepudi täis, tõmbuvad ninaahvid kuskile puuvõrasse ja anduvad mäletsemisele. Pärismaalased usuvad, et ninaahvid mediteerivad isekeskis. Nad peavad ninaahvi pühaks loomaks.
Ninaahvid elav
ad Kalimantani saare niisketes ja kuumades dţunglites. Nad kasvavad kuni 72 cm pikkuseks (kui saba välja arvata) ja kaaluvad täiskasvanuna kuni 24 kg. Nad on head hüppajad ja mis eriti tähelepanuväärne, ka suurepärased ujujad ja sukeldujad. Korduvalt on vaadeldud, kuidas ninaahv auriku eest pagedes ujub üle kümne meetri vee all. Muuseas, tagajala teist ja kolmandat varvast ühendab omapärane nahkjas kile, mis aitab ujumisel.
Kalimantani saarel, samas, kus elavad ka suured ja apelsinikarva orangutangid, peetakse ninaahve metsakülades sageli koduloomadena.

¤ Kasutatud kirjandus: Peeter Ernits ja Kersti Linnamägi „Ei või olla!“