REALISM

Sissejuhatus

Realism on kunstistiil, mis kujutab ümbritsevalt tõetruult ehk realistlikult. Sellest ka siis nimetus. Realismi puhul ei ilustata kujutatavat.

Teemaks sai valitud realism, sest see tundus huvitav. Põnev on lähemalt uurida elu tõelist külge käsitlevat kunsti. Eesmärk on sellest kunstivoolust rohkem teada saada. Ülesanded on mõista realismi aluseid, õppida tundma stiili esindajaid.

Töö on jagatud kaheks suuremaks osaks. Esimeses antakse ülevaade realismist, teine käsitleb kunstnikke, kes seda kunstivoolu viljelenud on. Teine peatükk jaguneb omakorda maade järgi alapeatükkidesse. Kõige pikemalt on juttu Prantsusmaast ja stiili peamisest esindajast Gustave Courbetist.

Materjale on otsitud ainult raamatutest. Mõned tähtsamad autorid on Fride, R. Carrassat, P., Marcadé, J., Nurk T.

Eesmärkideks on:

1) teada saada, mis on realism

2) õppida tundma mõnd selle kunstivoolu esindajat

3) uurida lähemalt mõnda tuntumat maali1.Ülevaade realismist

Realism tekkis Prantsusmaal pärast 1848. aasta revolutsiooni. Peamine esindaja oli Gustave Courbet. Seda viljeldi kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni.

Realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi. Realism oli romantismi vastand. Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid selle põlastusväärse olevat ja üritasid ümbritsevat tõetruult ja ilustamata kujutada. Nendelt oodati objektiivsust. Nad maalisid seda, mida nägid. See oli akadeemilise kunsti pooldajatele vastumeelt. Nende arvates olid maalidel kujutatud asjad kunsti jaoks alaväärtuslikud ja labased (nt. igapäevaelu, lihtrahvas, tööstusstseen).

Kaasaegsete stseenide kujutamisel hakati kasutama seni ainult ajaloomaalile omast suurt formaati. Populaarsed olid jutustava süþeega ühiskonnakriitilised maalid.

Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Tavaliselt valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid.

2. Kunstnikud

2.1. Prantsusmaa

2.1.1. Gustave Courbet (1819–1877)

Gustave Courbet veendus pärast 1848. aasta revolutsioonist osavõtmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust, eelkõige inimesi, kelle elu ja töö on talle lähedased.

Courbet´ teostes ilmneb kohati jõhker realism. Tema loomingut iseloomustavad veel julgelt maalitud aktid ja maastikud, mis ilmutavad vanade meistrite stiili (Tizian), mida ta Louvre´is uuris.

Tema üks kuulsamaid töid on “Matus Ornans´is”. See on õli lõuendil 315 x 668 cm. Praegu asub see Musée d´ Orsays Pariisis. Ta palus Ornans´i elanikel kordamööda oma vanaisalt päritud maja pööningul poseerida. See maja on näha ka maali kaugeimas vasakus nurgas. Hiljem pani ta erinevatest maalidest kokku ühe suure. Maalil kujutas ta matuseid, kuhu olid kogunenud kodanlased ja talupojad. Esiplaanil on lahtine haud, mis nagu kaasaks vaatajaid osalema. Maali uudsus seisneb hiiglaslikus formaadis, mis annab stseenile monumentaalse ilme ja rõhutab masendavat meeleolu. Courbet on kasutanud ka modernset stiili, mis väljendub punase ja paabulinnusinise toonide selguses. Need tooni vastanduvad mustale ja hallile. Realistlikkust väljendavad hoogsad pintslitõmbed. Veel on sellele teosele iseloomulikud rohmakad tumeda joonega ümbritsetud näod.

“Matus Ornans´is” eksponeeriti 1850. aastal Salongis. Kriitikud arvasid, et see on kole ja labane. Maal muutus tänu tegelaste ja kujutatud paiga ehedusele realismi manifestiks.

Courbet maalis aastal 1851 “Kivilõhkujad”. Ta tahtis selle maaliga näidata rasket tööd, mida nad teevad, hoolimata lõikavast tuulest ja kõrvetavast päikesest. Nägusid ta ei näita, aga käed ja kehad on hästi välja toodud. Figuurid täidavad peaaegu lõuendit. Tagaplaani maastik on üldistatud, esiplaani kivid ja rohukõrred on detailselt esile toodud.

Kui 1855. aastal toimus maailmanäitus, siis tema töid “Matus Ornans´is” ja “Kunstniku ateljee” kunstiosakonnas ei aktsepteeritud. Kunstnik ei loobunud ja pani need sissepääsu ligiduses ise välja, kasutades esimest korda sõna “realism”.

Pariisi Kommuuni ajal võttis osa rahva võitlusest. Kui see lagunes, siis arreteeriti ta süüdistatuna Vendome´i samba purustamises. Aastal 1875 põgenes Courbet Ðveitsi, kus ta ka suri. Nelikümmend aastat hiljem toodi ta põrm Prantsusmaale.

Veel Courbet´ poolt maalitud teoseid:

“Flagy talupojad” 1845

“Magajad” 1866

“Suplejad” 1853

“Kohtumine” 1854

2.1.2. Teised prantslased

Rosa–Bonheur (õige eesnimi Marie–Rosalie) (1822–1899) — maalis maastikke loomadega.

“Põllutöö Nevers´is” 1849

James MacNeill Whistler (1834–1903) oli Courbet´sõber. Ameerikast pärit maalikunstnik, kes tegi karjääri Londonis ja Prantsusmaal. Teda liigitatakse enamasti prantslaste alla. Kasutas oma töödes realistlikke teemasid harmoonilise värvimänguga.

Honoré Daumier (1808–1879) vahendiks oli poliitiline ja ühiskondlik satiir, kes kujutas esimeste hulgas suurlinna lihtrahvast.

“Transonain´i tänav 15. aprill 1834” 1834

“Pesunaine” 1863

Jean-Francois Millet (1814–1875) oli Normandia talupojaperest pärit kunstnik, kelle teoseid hakati väärtustama alles pärast kunstniku surma. Kujutas siiralt ja poeetiliselt lihtsat elu ja töötegemist põldudel. Kasutas talupojaelu maalimiseks þanrimaalile iseloomulikku väikest formaati. Aastal 1849 asus Barbizoni külla. Maalidest leiab ehedaid poeetilisi tundmusi.

“Viljapeade korjajad” 1857

Jean–Louis Ernest Meissonier (1815–1891) kasutas väikeseformaadilistes töödes vaba stiili. Hiljem hakkas maalima esinduslikke ajaloo- ja lahingumaale.

“Barrikaad” 1849

2.2. Madalmaad

Jätkuks barbizoonlastele tegutses aastatel 1870–1890 Madalmaades Haagi koolkond, mille põhieesmärk oli edasi anda tõelist atmosfääri. Nende maalitud maastikud olid äärmiselt plastilised, tubased stseenid olid tulvil siirast poeesiast. Tähtsamad esindajad olid Josef Israels (1824-1911) ja Jacob Maris (1837–1899).

“Uppunud kalur” 1861, Josef Israels

2.3. Hispaania

Hispaanias Sevillas arenes aastatel 1830–1900 välja costumbrismo — rahva kombeid käsitlev maalikunst ja kirjandus. See oli romantismi ja realismi vaheline stiil. Seda viljelenud kunstnikud: José Dominguez Becquer (1810-1841) ja tema poeg Valeriano (1834–1870).

2.4. Venemaa

2.4.1. Peredvižnikud

Venemaal tegutses Rändnäituste Ühing. Selle liikmed ehk peredviþnikud korraldasid alates 1871. aasta kevadest mitmel pool Venemaal näitusi. Viimane neljakümne kaheksast näitusest toimus aastal 1923. Nende eesmärk oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Kunstnikud kujutasid stseene rahva elust ja Venemaa ajaloost, esitasid progressiivsete kultuuritegelaste portreid, näitasid kodumaa looduse ilu. Sageli olid teosed teravalt kriitilised ja tsarismi väärnähtuste vastased. Materiaalset abi saadi P. Tretjakovilt. Peredviþnikute juht oli Ivan Kramskoi. Nende hulka kuulusid veel Makovski, Maksimov, Ðiðkin, Vassili Perov,Vassili Surikov ja Ilja Repin.

Ilja Repin (1844–1930): “Burlakid Volgal” 1872

Ivan Kramskoi: “Lev Tolstoi portree” 1834

Vassili Surikov: “Bojaarinna Morozova” 1881–1887

Vassili Perov: “Matus” 1865 Kokkuvõte

Esimene eesmärk, mis sai seatud, oli: 1) teada saada, mis on realism. Selgus, et realism on kunstivool, mis taotleb ümbritseva/maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Teine eesmärk, mis taotles kunstivoolu esindajate põgusat tundmaõppimist. Käesolevas töös on nii mõnedki kunstnikud välja toodud ja neist kirjutatud ja seega on see eesmärk samuti täidetud. Kolmas eesmärk, mis nägi ette mõne maali lähemat vaatlust ja rohkemat teadmist maalist kui vaid pealkiri, on samuti täidetud. Lähemalt on uuritud nt. Courbet` maali “Matus Ornans`is”.

Selgus, et realism on tegelikult palju huvitavam, kui esmapilgul tunduda võib. Sel kunstivoolul oli ja on palju erinevaid esindajaid, kes igaüks annab realismile just talle omase värvingu. Palju realism muidugi ei erine, sest põhimõte on ju kõigil sama: kujutada maalitavat tõetruult ja ilustamata, objektiivselt. Realism ei soosi oma mõtte lennukust ja kujutlusvõimet, see tahab just seda, mida nähakse. Ühest küljest lihtsustab see kunstniku tööd, sest ta ei pea ise eriti pingutama. Teise nurga alt vaadatuna võib see loomingulisemaid kunstnikke piirata. Nad ei saa lasta oma kujutlusvõimel jalutama minna.

Just realistlikud tööd on need, mis peaksid ajaloo huvides säilima. Need annavad täpse pildi toonastest eluoludest ja on head mineviku taastamiseks. Seega on realism ka ajaloo aspektist oluline.

Kasutatud allikad

Fride R. Carrassat, P.; Marcadé, J. 1999. Maalikunst renessansist tänapäevani, “Realism” Larousse Bordas

Cumming, R. 1998 Suuri kunstnikke “Courbet” Dorling Kindersley

Remmel, A.; Alas, M.; Utter, Õ.; Nurk, T.; Kuusik, T.; Hinnov, V.; Toom, M.; Ratnik, E.; Viiroja, L.; Eller, M. 1989 Peatükke kunstiajaloost “Realism kunstis”